Friedebert Tuglas ''Meri''

MERI

1
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
ja kuulata laineid, mis veerevad randa
kui tuiskavad leegid, mis raksuvad
mis kirglikult kutsudes tuksuvad,
mis mürinal maltrannale vaovad ja siis jällegi kaovad
kui vägi, mis taganeb vaenlase eest,
või põdrakari läeb põleva padriku eest.

Oh, kuidas ma ihkasin seda vägevat suurust!
Ma tahtsin näha mässava maru algust,
ta kohal sähvava välgu rohelist valgust
ja selle paistel tuiskavat lainete vahtu.
Ma tahtsin mässavail voogudel sõita,
ta raevuga võidelda -võita-
ja nutta ning naerda siis võitluse üle!

Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!

Öö hämaras taat elu kurba juttu,
täis piina, orjade ohkeid ja nuttu.
Öö oli nii vaikne, täis tuska ja leina,
ja kaste kaalus maha võrsuvat maarjaheina,
kuu kohutavalt valgustas sauna seina
ning mustad varjud magasid väljade peal.

Siis noores hinges lõid leekima kõrged aated.
Ma nägin uut ilma, lahtist maad ja laia väljavaadet
ning nägin vaba rahvast tõusvat.
Mu ajus oleks kerkinud kui päikene,
mis valgustab ja soojendab;
mu rinnas oleks puhkenud kui äikene,
mis kärgatab ja hävitab-
ning siis isegi hävitab.

Siis näha ihkasin merd ääretut mina võimsat
ja kuulda ta kestmata mürinat:
meri, mu meri, suur võitmatu meri,
vastu sul hoovas mu südame veri-
vaba ja julge kui sinagi!

2

Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Kui avar, kui suur, kuis helendad sa!
Kuis vabadust hoovab sust vastu otsata!
Rind rusutud vastu vangla seina,
käed kramplikult aknaraudades,
silmad täis aja trotsi ja leina-
nii viimaks sind ometi näen!

Näen säravat, sügavat sinitaeva võlvi,
ta põhjal ujuvaid valgeid pilvi;
näen vabalt keerlevaid kajakakarju,
ja nende all voolavaid lainete hraju.
Näen kuis suured võõrama laevad
kui hiigelluiged kesk laineid käivad;
näen purjesid tõusvat kui luikede tiivad,
ning tuuled siis viivad
rahvast ja laevu kaugele ära,-
sinna, kus verised täägid ei sära
ega kosta raudade ragin ning käskude kära.

Oh, ma olen nii lähedal sulle,mu meri, mu õnn!
Veel üksnes need rauad ja müürid me vahel on-
need neetud müürid ja rauad!

Meri, mu meri, kas näed, su rannal mustavad ju hauad?
Kas sa ei tea, keda sinna südaöösel maeti,
nagu metsloom hauda aeti,
külma liiva ja kividega kaeti?

Meri, mu meri, su kaldal seisavad ju võllapuud
ja päikese paistel pleegivad seal pealuud!
Kas sa ei näinud, kellel seoti siin suud
öösel, mil ei paistnud kuud
ega siranud taevas tähti!
Keda siis seal kõrval nähti
päikese tõusul kõlkuvat?

Meri, mu meri, su rannal ju ahervared mustavad,
alles praegu tukid sel kustuvad.
Kas sa ei tea, kuidas see juhtus ja oli,
et lahti pääses seal meeletu tuli?
Kas sa ei näinud, kes poos, ke tappis maha,
kes tõi tule talutare taha,
kes tõi oigamist ja leina,
murdis rahva nagu heina?

Oi seda udu mu silmade sees!
Oi seda valu mu südame sees-
külma ja teravat nagu need rauad,
musta ja sügavat nagu need hauad
või nagu meri seal haudade taga!

3.

Öö tõuseb, tume ja tormine öö..
Ei kuma kahvatu kuu, ei helgi linnutee vöö..
Mu vangitoas põleb punane tuluke...
Varjud käivad, varjud ujuvad,
siis võtavad kahtlast kuju nad...
Öö hiline, kuid mina ei maga...
Hinge täidab põletav tusk ja põletav janu...

Ma tõusen, lään jällegi külmade raudade manu.
Joo külma tuult, mu väsinud rind!
Kaisuta, vaba ning vihane torm , kaisuta mind!
Mu silmad eksivad sügavas öös,
seal mustade udude painavas vöös.

Kesk pimedat ööd on mere pel torm.
See müriseb, raksub,
suure mere süda hõõgub ja tuksub.
Ah, kui kaugele veerevad vahused lainete harjad,
kui kiskjad metsaliste karjad,
või kui võitlevad sõjaväed!
Seal tekivad orud ja mäed,
lained langevad
nõrkevad, kanguvad,
tõusevad, tungivad,
pilguks siis hanguvad,
kui haiged pöörlevad,
kui rullid veerlevad,
kui vihased ussid siis keerlevad,
oiates rannale vaovad,
kaljut kui vasaradtega taovad ja raovad
ning siis jälle oiates kaovad!

See on seal meri, mu nooruse paelus!
See on seal meri, mu hinge igatsus1

Veel vägevamaks saa, saa kangeks,
mässa ning ulu, taevani tuiska,
need paerahnud kui sõmerad paiska,
et need müürid kord ümber langeks!
Mürise, meri, võõra hing murra!
Kui oled sa tõusnud, siis võitle ka korra!

Ja tulekski rusude all mul surra,
siis ihkaks, et süda mul meresse vaoks
ja et minu elu siis lainetes kaoks
ja et mina lainena uuesti mühaks
kodumaa külmal ja liivasel rannal,
sest suurest murest mu südame sees-
nii külmast ja teravast nagu need rauad,
nii mustast ja sügavast nagu need hauad
või nagu meri seal haudade taga!

Fridebert Tuglas
Tallinna Toompea vanglas 1906