Kühmnokk-luikede toitmine Saaremaal pole soovitav

Keskkonnaametile teatati Saaremaa sadama lähedal Tammel jääl olevatesthättasattunud kühmnokk-luikedest. Kohapeal selgus, et enamus neist onsiiski lennuvõimelised. Luikede lisatoitmine pole soovitatav, sestmeelitab ligi vabas vees endaga toimetulevaid linde. Keskkonnaamet ei poolda kühmnokk-luikede lisatoitmist Tamme sadamalähedal, mingil juhul ei ole õige korraldada luikedele toidukogumiseks kampaaniat. Sadamast ca poolteist kilomeetrit põhja poole onjäävaba meri, kümne kilomeetri raadiuses talvitub jäävabadespiirkondades üle tuhande kühmnokk-luige, kes kõik saavad looduseshakkama. Lisatoitmise alustamine meelitab Tamme sadama juurde uusiluiki, inimeste poolt antavast toidust sõltuvate lindude arv suureneb jatunduvalt suureneb ka hukkuvate lindude arv.Keskkonnaamet selgitab võimalusi, kuidas koostöös Piirivalveametigaluiki püüda ja vabasse vette toimetada. Töid raskendab õhuke jää, missadama läheduses on vaid 3-5 cm paksune.

Kalev.ee
11.03.2010

Läänemeri on maailma kõige saastatum sisemeri ...

Läänemeri on maailma kõige saastatum sisemeri, rääkis tänasel läänemereteemalisel konverentsil Helsinki ülikooli professor Harri Kuosa, kelle sõnul võivad siit lähitulevikus peale tursa kaduda ka lestad ja haugid.„Tursk vajab eluks soolast vett, seda Läänemerre veel aeg-ajalt satub, aga kahjuks pole vetikate tõttu Läänemeres vajalikku kogust hapnikku,“ rääkis professor. Suurem osa Läänemere süvendeid on hapnikupuuduses ning see soodustab suurt vetikate vohamist.Aine, mida vetikad toodavad, vajub põhja, kõik bakterid hajutavad seda ja kasutavad hapnikku, seepärast tekib meres hapnikupuudus.„Kõigepealt kaob tursk, siis lest ja kui peaks kaduma ka adru, kuhu sisse kalad end peita armastavad, kaovad ka haugid ja teised kalad, aga ärge muretsege, särge ja latikat hakkab juurde tulema,“ rääkis professor pisut irooniliselt.
Läänemere saastatuse mõjud on Soomes hullemad kui Eestis
„Eesti rannikut mõjutavad ainult lõuna poolt tulevad ja Eesti enda mürkained,“ selgitas spetsialist, et Soome puhul on Läänemere saastuse mõjud oluliselt hullemad kui Eestis.
“Soomet mõjutavad nii Soome kui Peterburgi jääkained ja sealt tuleb neid ikka väga palju. Seepärast me olemegi nii huvitatud Peterburgi aitamast. Senini on Soome Peterburgi toetanud 20 miljoni euroga. Kui me saaks Peterburgi olukorda parandatud, siis see muudaks Soome lahe olukorda oluliselt paremaks, kuigi päris endiseks siiski mitte,“ rääkis professor rikutud sisemere kriitilisest olukorrast.
Soome on Peterburgi investeerinud 20 miljonit
Soome on Peterburgi investeerinud seni 20 miljonit eurot ning selle abil kaotanud kolmandiku merevees sisaldunud fosforist. „Meie maksame seadmed, Venemaa kasutab neid oma kuludega, meie teeme auditi,“ rääkis Kuosa tööjaotusest.
„Põllumajandust Peterburgi juures pole, aga seal kasvatatakse palju sigu ja kanu. Samuti ei kasutata Venemaa sõnnikut, vaid keemilisi väetisi, seepärast on Euroopa Liit välja töötamas plaani, et Venemaa hakkaks sõnnikut väetisena kasutama,“ rääkis Kuosa võimalikust lahendusest.Linnu, mis Läänemerd oluliselt saastavad on siiski alles veel 79. „83-st linnast oleme võitu saanud, nemad on hakanud jäätmeid töötlema, õnneks on nende linnade hulgas ka Tallinn,“ rääkis professor, kuid kinnitas, et ka ülejäänud linnade kallal tuleb tõsiselt tööd teha, et Läänemere olukord tasapisi paranema hakkaks.

Kalev.ee
08.05.2008

Läänemere tee :D

On väga huvitav,et tänava nimetus,kus ma elan,on Läänemere tee.See on tänav Tallinnas Lasnamäe linnaosas.

Ruhnu saar

Ruhnu asub Läänemeres Riia lahes.
Saar on tegelikult lähemal Lätile kui Eestile. Ruhnu kui Eesti mandriosast kaugeima saare elanikud tunduvad elavat oma reeglite järgi ning eelistavad hoida pigem omaette.
Rootslased kutsuvad Ruhnut Runöks ning saarele viidatakse tihti kui “Riia lahe pärlile”.
Esimesed inimasustuse jäljed Ruhnus, seotud arvatavasti hooajalise hülgejahiga, on pärit umbes 5000 aastast eKr. Kirjalikult mainiti Ruhnut esimest korda Kuramaa piiskopi vabaduskirjas 1341. aastal.
Ruhnus asub Eesti üks vanimaid puitehitisi, 1644. aastal ehitatud Ruhnu puukirik. Saare kõrgeimas punktis, Haubjerre mäel, asub Gustav Eiffeli enese poolt kavandatud ainulaadne metallmajakas. Torni detailid valmistati Prantsusmaal ning torn pandi kokku Ruhnus 1877. aastal.
Saar on populaarne matkajate seas. Väsinud matkalised tunnevad ehk eriti mõnu Eesti ühe sügavama kaevu tervistavast soolakast veest. Ujumiseks on parim laulvate liivadega Limo rand. Ruhnu mets on koduks kaitse all olevatele ainulaadsetele taimeliikidele.

Kas teadsid? 2006. aasta kevadel saabus 40 km kauguselt Lätimaalt Ruhnu saarele ujuval jääpangal pruunkaru. Kuna Ruhnus polnud sajandeid ühtegi suurt kiskjat olnud, sai karu teekonnast ja saarele elama asumisest Eesti ja Läti meedias sensatsioon. 2007. aasta aprillis kinkisid lätlased ruhnlastele 40-kilose šokolaadist karu, mis enne ärasöömist vaatamiseks välja pandi. Šokolaadist karu söödi ära sama aasta detsembris. Mis aga juhtus päris karuga? Ühel päeval karu lihtsalt kadus.

Viimsi Vabaõhumuuseum

Põhiosa vabaõhumuuseumist moodustab ajalooline Kingu rannatalu: 1820ndatest pärit rehielamu, 20. sajandi alguseks valminud elumaja, laut ja teised taluhooned. Kingu talu oli jõukas renditalu, kus tegeldi nii kalapüügi kui põllumajandusega. Talu maadel, oma ajaloolisel asukohal, paiknevad lisaks ka rekonstrueeritud Krügeri ja Silberfeldti väikesed kalurielamud. Näha saab võrgukuure, paadivinnu ja vabesid ning kalurite igapäevatööks vajalikke esemeid. Koos keldri, lautade, võrgukuuride ja paadivinnadega kajastab terve kompleks tõepäraselt rannakaluri muistset elutegevustMererand ja ajalooline miljöö pakuvad meeldivaid puhkehetki. Muuseumis on võimalik tellida ekskursioone, korraldada pere- ja firmaüritusi, pidada piknikke ning osaleda meeleolukatel rahvapidustustel.

Rannarahva Muuseum

Rannarahva kultuur on osa eesti traditsioonilisest rahvakultuurist. Eestil on 3793 km rannajoont, 1930. aastatel elas üle 10% elanikkonnast saartel ja veel suurem osa mandri rannakülades. Tavakujutlus eesti talupojast on ühekülgne. Kõik ei kündnud põldu, paljud kündsid hoopis merd ja „tootsid leiba kalade näol“. Ranniku ja saarte elanikkond on paljuski sisemaarahvast erinev, kohati vaesem, kohati hoopis jõukam ja vabam, igal juhul rohkem lõimunud laiema Läänemere kultuuriruumiga.Ma mies merime poiga,purjetan punasta merda, oma merda oigejade, Viru merda virgillista, Rootsi merda ruugejadasinisilla siilavalla,punasilla purjeella – sinised on servarihmad,punased on purjelained. (Kuusalu)Nõukogude okupatsioon tegi rannikuala ja saarte traditsioonilisele kalurikultuurile lõpu. Umbes pooled kaluriperedest lahkusid üldse Eestist. Enamus Põhja-Eesti saari läksid Nõukogude piirivalve valdusse ja tühjendati tsiviilelanikest, rannikul ja Lääne-Eesti saartel asutati kalurikolhoosid. Nende seas tõusis esile Kirovi-nimeline näidiskalurikolhoos keskusega Viimsis – mitmekülgne ja ainulaadselt edukas majandusüksus, omamoodi kommunismi vaateaken.Rannarahva Muuseumi missiooniks on koguda, hoida, uurida ja tutvustada ranniku ja saarte kalurikülade materiaalset ja vaimset kultuuri. Muuseumi huviorbiiti jääb kõik kalastuse, paadiehituse ja hülgepüügiga seonduv, nii esemed kui teave, samuti randlaste vaimne kultuur läbi aegade. Kavas on välja arendada suur ülevaatlik väljapanek, mis valgustaks võimalikult mitmekülgselt kalandust ja rannakultuuri, läheneks Eesti ajaloole ja identiteedile seni vähe valgustatud küljest. Rannarahva Muuseum asub Viimsi vanas koolimajas. 2005 avati siin esimene osa püsiekspositsioonist Muinasajas piki rannajoont. Teisel korrusel on näitusepind rannarahva ajaloo ja praeguse tegevuse tutvustamiseks – võrgud, paadivinnad, paadid, fotod, stendid ja tublisti mõnusat merelõhna. Samas on avatud Reiu Tüüri kaasaegse kunsti galerii ArkRoyal.

Aegna saare laul

2008.aasta Jaanipäeva eel, 23.06, valmis Aegna Saare laul, mille sõnad on kirjutatud Margo Kütti poolt ja laulu esitajaks ansambel The Targets.

Laulu sõnad on järgmised:

Kas näen ma und või ilmsi see,
et kaugel kaugel kaunis saar.
Sinna kaugele viib meretee,
sinna saarele ma ükskord saan.

Refrään: Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei hei. Aegna saar, aegna saar. (Millal ükskord sinna saan). Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei. Aegna saar, Aegna saar.

Nüüd seilan mööda mereteed,
mul mõlad käes ja piip on suus.
Vana merekaart mul näitab teed,
horisondil kumab kuldne kuu.

Refrään: Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei hei. Aegna saar, aegna saar. (Varsti kohe sinna saan). Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei. Aegna saar, Aegna saar.

Mööda mereäärseid metsateid,
Jõuan tareni, aknal küünlalõõm.
Ukselävele astub imekaunis neid,
Teda nähes tärkab hinges rõõm.

Refrään: Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei hei. Aegna saar, aegna saar. (Olen kohale jõudnud ma). Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei. Aegna saar, Aegna saar.

Istun aknal, minu vastas neid,
kerges tuules lehvib tema tume juus.
Süda ärevusest põksub meil,
hinges tunne, et nüüd elu algab uus.

Refrään: Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei hei. Aegna saar, aegna saar. (Siia saarele nüüd jään ma). Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei. Aegna saar, Aegna saar. Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei hei. Aegna saar, aegna saar. (Siit saarelt eal ei lahku ma). Aegna saar, Aegna saar. Hei hei hei hei. Aegna saar, Aegna saar.

Aegna

Aegna (ka Äigna, saksa keeles Wulf, rootsi keeles Ulfsö) on Tallinna lahe kirdeküljel, Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) loodes asuv saar Tallinnast 14 km kaugusel. Saar suleb Tallinna lahe.
Saarel on kaks alalist elanikku.

Geograafia

Aegna pindala on 2,93 ruutkilomeetrit. Geograafilised koordinaadid on 59°35' N, 24°45' E.
Viimsi poolsaare ja Aegna saare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida Aegnaga ühendav väin on Suursalm. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari.
Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Karikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam.

Loodus
70% saarest on kaetud metsaga. Saarel on rändrahne. Aegnal pesitseb merikotkas.
Aegna on maastikukaitseala. Korraga ei tohi Aegnal viibida üle 3000 inimese.
Rohke metsa ja liivaranna pärast on saar saanud puhke- ja väljasõidukohaks.
Tallinna-Helsingi liinil kurseerivad helikopterid sõidavad ringiga ümber Aegna saare.
Infrastruktuur
Linnaga on laevaühendus, kuid regulaarset laevaliiklust vahepeal ei olnud, sest sadamakai ei olnud korras. 2008. aasta suvel toimib regulaarne laevaliiklus Tallinna Linnahalli sadama ja Aegna vahel. Laevaliini teenindab Lindaliini AS mootorlaevaga M/L Juku. Sadam on Talneeme kaldal.
Saarel oli kitsarööpaline raudtee. Raudtee pikkus oli 3 km ning see töötas 1914–1944.
Saarel on pinnasteed, mis kohati on kinni kasvanud
Veeallikaks on puurkaev saare keskuses. Vesi ringleb mööda suvist ringistatud veetorustikku (ringles kuni 2004.aastani-nüüdseks amortiseerunud ja alustatud uue aastaringse veetrassi rajamist). Tsentraalset kanalisatsiooni ei ole.
Aegna saab elektrit 10 kV pingega merekaabelliini kaudu Viimsi poolsaarel asuvast alajaamast.
Haldamine
Saar kuulub Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse. See on ainuke saar, mis on Tallinna territooriumil. 2003. aastal kaaluti Aegna ja Naissaare vahetust Tallinna ja Viimsi valla vahel. Aastal 2004 algatas Tallinna linnavalitsus ideevõistluse saare muutmiseks vabaajakeskuseks. Toomas Vitsut leidis, et saarel võiks olla kasiinod. Jutt oli isegi silla ehitamisest Viimsi poolsaarelt Armuneemelt.
Ajalugu
Inimasustusest (kaluritest) on teateid alates 1460. aastast.
20. sajandi alguses sunniti 5 talu elanikud sõjaväe eest taanduma. 1911 hakati Aegnale rajama kaitsepatareisid, mis kuulusid Peeter Suure merekindluse juurde. Neid ehitati ja täiustati Teise maailmasõjani. Praegu on nad varemetes.

Noarootsi - Nuckö

Noarootsi on kaunis Läänemaa rannikuala, läbi imbunud Rootsi ja nõukogude ajaloost.

Noarootsi vald üllatab külastajaid oma kakskeelsete kohanimedega, imekaunite liivarandade ja männimetsadega ning seda peetakse üheks parimaks linnuvaatluskohaks Eestis.

Noarootsi oli koduks rannarootslastele – rootslastele, kes kodunesid Eesti rannikualadel ja saartel 13. sajandil. Rootslased elasid siin kuni 1939. aastani, kuni Nõukogude Liit rajas Eestisse sõjaväebaasid ning Noarootsist sai piiriala. Enamik rootslasi lahkus Eestist ning nende asemel asustasid piirkonna sõjapõgenikud Ida-Virumaalt ja Ingerimaalt.

Uus ajastu Noarootsi värvikirevas ajaloos algas 1980ndate aastate lõpuga, kui piiriala kaotati ning kohalikud elanikud said oma kodudesse tagasi pöörduda. 1988. aastal korraldati esimesed rahvapäevad.

Noarootsi maastik on tipitud väikeste järvede ja roopuhmastega. Kümned tuhanded linnud saabuvad siia oma kevadistel rändudel. Mööda kauneid Österby randu on lausa lust jalutada. Pürksi mõisaaias kasvab Eestis haruldane valge pöök.

Noarootsi on ideaalne koht matkamiseks, purjetamiseks, jahtimiseks, surfamiseks, linnuvaatluseks ja eriti põnev inimestele, kes on huvitatud nõukogude ja Rootsi ajaloost.

Noarootsi on suurepärane peatuspunkt, kui käsil rännak mööda rannikut.

Kas teadsid?

Umbes 10 kilomeetrit Põõsaspeast põhjas tabas 475 miljonit aastat tagasi merepõhja meteoriit. Neugrundi kraatri diameeter on seitse kilomeetrit, mis teeb sellest suurima omataolise Eestis. Teadlased usuvad, et Loode-Eestist leitud bretšakivid pärinevat just sellest löögialast.

''Kihnu saar''

(rahvalaul Kihnu saarelt)

Seal väikesel Balti merel
üks väikene Kihnu saar,
minu igatsus ta järel:
mil ükskord sinna saan.

Refr. Las laintel möllab torm,
tuul puhub purjesse,
laev lendab täies vaardis,
rind vahutab tal ees.

Sina väikene Kihnu neiu,
ei ütle mina sul muud:
sina ikka minu neiu,
sind kuumalt armastan.

Refr. Las laintel möllab torm …

Kui täna mul puudub raha,
olen rahul sellega:
joon vanad püksid maha,
küll homme uued saan.

Refr. Las laintel möllab torm …

Toila

Toila on Soome lahe kaldal asuv ajalooline küla.
Toila valla inimasustust mainiti esmakordselt Taani maaraamatus 1241. aastal.
Toila Oru park ja loss rajati aastatel 1897-1901. Aastal 1934 ostsid kolm Eesti töösturit Oru lossi ja andsid selle Eesti esimesele presidendile Konstantin Pätsile, kes muutis lossi oma suvekoduks.
Tänapäeval on Toila armastatud paik nädalalõppude ja puhkuste veetmiseks, eriti Ida-Virumaa eestlaste hulgas. Peamised atraktsioonid on suurepärane loodus, matkarajad, meri, sadam, Oru park ja loss, laululava, puhkekeskus ja restoranid.
Toila Oru park ja seal asuv loss on armastatud paik, kus jalutada ja erinevaid vabaõhuüritusi nautida.
Toila lähistel asub Jõhvi linn, Saka vaatetorn ja matkarada, Ontika kaljusein ja Vaivara matkarada. Osoonirikas õhk on andnud Toilale osoonikuurorti nime.

Legend
Räägitakse, et Pühajõgi, mille suudmes asub tänapäeval Toila sadam, sai oma nime järgnevalt: kui tütarlapsel polnud noormeestega õnne, siis pidi ta jõe äärde minema ja täiskuu ajal selle voogudes suplema, et muutuda silmipimestavaks kaunitariks.

Mida Toilas ja selle lähistel näha ja teha:
Külastada Toila sadamat
Rännata mööda Toila-Martsa matkarada
Külastada Oru parki ja Teises maailmasõjas hävitatud lossi
Jalutada mööda Oru pargi rada
Jõhvi
Kohtla-Järve
Sillamäe

Pärnu - Eesti rannapealinn

Pärnu on ilus ajalooline väikese sadamaga puhkelinn Edela-Eestis.
Pärnu on kuulus oma tervisekeskuste, madala vee ja valge liivaga ranna ning ilusate parkide poolest. Samuti on linn populaarne konverentside, teatrietenduste ja kontsertide toimumiskoht.
Põhjasõja ajal kolis Tartu Ülikool Pärnusse ümber ning asus seal aastatel 1699-1710. Tartu Ülikooli Pärnu osakond töötab ka tänapäeval.
1838. aastal avati Pärnus esimene tervisekeskus, tänaseks on Pärnu rahvusvaheliselt tunnustatud kuurortlinn. Pärnu kuulub Euroopa Spaaliitu ja võõrustab külalisi ligikaudu viiekümnest eri riigist.
Alates 1996. aastast on Pärnu tuntud kui Eesti suvepealinn. Rannamelu, kümned festivalid, ööklubid, pidutsevad rahvamassid, kontserdid ja laadad – Pärnus on need kõik olemas.
Pärnus toimub lugematul arvul üritusi, nende hulgas näiteks Pärnu rahvusvaheline filmifestival, David Oistrahhi ja orelifestivalil, Bacardi Feeling rannapidu ja käsitööpäevad.
Kui sulle aga ei meeldi rahvahulgad ja eelistad rahu ning vaikust, siis sobib sulle pigem sügisene või talvine Pärnu. Miks mitte veeta nädalalõpp mööda inimtühja randa jalutades, spaas või hubases villas lõõgastudes?
Pärnus leiab igaüks oma, nii lastega pered, seljakotirändurid, noored, armunud paarid, sportlased kui ka kultuuri- ja kunstihuvilised.

Eesti Merevägi

Eesti Merevägi on Eesti Kaitseväe põhiväeliik, mis vastutab mereoperatsioonide eest.

Ülesanne
Mereväe põhiülesanne on Eesti territoriaalvete kaitse ja põhiline tegevus miinitõrje.
Ajalugu
Loomine
Esimesed Mereväe üksused, Eesti Sõjavägede Staabi Mereväe Jaoskond ja Mereväe Pataljon, moodustati 28. veebruaril 1918. Need lõpetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal. Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril 1918 võeti Saksa sõjaväelt üle esimene relvastatud vahilaev EML Laine. Esimene Mereväe lahinglaev oli EML Lembit. Merejõud asutas Sõjaminister 21. novembril 1918.
Vabadussõda
Mereväe esimene dessant viidi läbi Kundas 23. detsembril 1918. Maaväe toetuseks korraldati edaspidi dessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Väina jõele. Samuti mineeris Merevägi Kroonlinna laevateid. Eesti Merevägi osales paljudes tähtsates lahingutes, sealhulgas Utria dessant, Laagna lahing, Narva lahing ja Riia lahing. Sõja lõpuks oli Mereväega liidetud kümneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtükilaeva. Kokku osales Merejõudude koosseisus Vabadussõjas üle 150 erineva aluse.
Vabadussõjast Teise maailmasõjani
1920 osteti Soomest ratasaurikud EML Ristna ja EML Suurop, mis kohandati miinitraaleriteks. Alates 1921 kuulus Mereväe koosseisu Merejõudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. 1924. aastal hukkus traalimisel EML Meeme, mis on Eesti ainus rahuajal lahingülesande täitmisel hukkunud laev. Mereväele allus ka mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega rannikul ning saartel. Kuna Mereväele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus EML Kompass, kuulus Mereväe ülesannete hulka ka veealuste sidekaablite paigaldamine ja korrashoid.
Aastal 1937 sai Merevägi omale esimesed allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka.
Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobril 1939 Nõukogude sõjalaevad baseeruma Eesti sadamates, sealhulgas Sõjasadamas. 14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit mere- ja õhublokaadi ning pärast võimu ülevõtmist anti Nõukogude sõjajõududele üle tuletornid, merekindlused ja Mereside osakonna postid. Septembris kehtestati Nõukogude määrustikud, laevad määrati Nõukogude Balti laevastiku üksustesse. 30. septembril kirjutas Merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele päevakäsule. Üleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril.
1940. aastal Mereväes teeninud ohvitseridest vangistati 43.
Tänapäeva Merevägi
Eesti Mereväge ei moodustatud uuesti enne 1990ndate algust. 1. juulil 1993 loodi Kaitsejõudude Peastaabi juurde mereosakond. Järgmisel aastal moodustati Mereväestaap. Juunis 1994 suunati Mereväkke esimesed 15 ajateenijat, kes olid mereväelise ettevalmistuse saanud Piirivalvekoolis. Augustis 1994 lahkusid Vene sõjalaevad Miinisadamast ja Merevägi võttis sadama täielikult üle. 1998. aastal moodustati Eesti, Läti ja Leedu ühine miinilaevade eskaader BALTRON. Eskaader täidab ülesannet kasvatada koostöövõimet nii merekaitse kui turvalisuse eesmärgil.

Viigerhüljes

Viigerhüljes ehk viiger (Pusa hispida, varasem nimi Phoca hispida) on suhteliselt väike ja jässakas lühikese koonuga hüljes.

Välimus
Viigri pikkus on 1–1,8 meetrit, harva kaaluvad nad rohkem kui 100 kilogrammi.
Võrreldes hallhülgega on viiger väiksem, tumedam, pontsakama kehakuju ja ümarama koonuga.

Levik
Elupaigaks on meri ja rannikulähedased laiud.
Viimasel ajal on viigerhülged Eestis väga haruldaseks jäänud, hiljutistel loendustel on isendite arvuks saadud alla tuhande.

Eluviis
Viigrid on hästi kohastunud eluks jäätunud merel ja hoiavad lahti hingamisauke. Poegivad ainult jääl (näiteks rüsijääkoobastes) ning püsivad kevadel viimaste jääpankade läheduses.

Viigrid toituvad kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest.

Randal

Randal ehk randalhüljes (Phoca vitulina) on loivaline hülglaste sugukonnast.

Randali levilaks on põhjaparas- ja artiklise vöötme mere rannikud. Neid elutseb nii Atlandi kui ka Vaikse ookeani põhjapoolsetes rannikupiirkondades, samuti Lääne- ja Põhjameres. Randalite levila on loivaliste seas üks laiemaid.

Randaleid arvatakse olevat 400 000–500 000, mõned alamliigid on ohustatud. Randali küttimine, mis varemalt oli tavaline, on nüüd enamikus riikides keelatud.

Iseloomustus
Randalid on enamasti pruunika või hallika värvusega ja omapärase V-kujulise ninasõõrmega. Täiskasvanud isendid on umbes 1,85 m pikad ja kaaluvad 130 kg. On kindlaks tehtud, et emasrandalid elavad isastest kauem (vastavalt 30–35 ja 20–25 aastat).

Randalid lesivad sageli gruppidena kaljustel rannikupiirkondadel, kuhu maismaakiskjad ei pääse kergesti ligi.

Sigimine ja areng
Enne paaritumist toimuvad isasrandalite vahel ägedad lahingud ning ainult tugevamad paarituvad emastega. Emasrandalil sünnib üldjuhul 1 poeg, kelle eest ta üksi hoolitseb. Noored pojad on võimelised ujuma ja sukelduma peaaegu kohe pärast sündimist. Poegade kasv on emapiima imedes suhteliselt kiire.

Hallhüljes

Hallhüljes (Halichoerus grypus) on üks kolmest Eestis elavast hülglasest, omanimelise perekonna ainuliik. Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja.

Hallhülge levila hõlmab Atlandi ookeani põhjaosa mõlemat kallast, enamikus neis paigus on arvukas, üksnes Läänemere piirkonnas on teda vähe.

Välimus
Hallhüljeste keha nagu nimigi ütleb on hallikas. Hallhüljeste tüvepikkus on 210–330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170–310 kg ja emastel 105–186 kg. [1]

Looduskaitse
Hallhüljes kuulub Eestis II kaitsekategooriasse.

Eesti hülged

Eestis elab kolme liiki hülglasi:

Hallhüljes (Halichoerus grypus)
Kuni 2,6 meetrit pikk, kaal kuni 300 kilogrammi. Liik on oma areaali ulatuses arvukas, üksnes Läänemeres haruldane (ohustatud liik); paljuneb aeglaselt ja on väga tundlik juba väikeste saasteainete koguste suhtes; on maailma punases raamatus.

Randal (Phoca vitulina)
Eestis haruldane, mujal kohati väga tavaline.

Viigerhüljes (Pusa hispida)
Umbes 1,5 meetrit pikk, kõige levinum Eestis.

Kihnu Saar

Kihnu on Riia lahe suurim ning Eestis suuruselt seitsmes saar. Koos naabersaartega moodustavad nad Kihnu valla - riigi väikseima omavalitsuse.
Kihnu saare esmamainimine Kyne nime all leidis aset 1386. aastal ning selle elanike mainimine 1518. aastal. Ajalooline tõendusmaterjal viitab sellele, et kalamehed ja hülgekütid on Kihnus käinud juba 3000 aasta eest.
Paljude aastate jooksul on Kihnu mehed veetnud suure osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad. Erinevalt meestest kannavad naised igapäevaselt rahvariideid. Seetõttu võib Kihnus tihti näha rahvariideid kandvat vana naist mootorrattal või isegi traktoriroolis.
Kihnu on huvitav igale kultuurist ja kultuuripärandist, omapärasest loodusest ja sõbralikest inimestest huvitatud külalisele.
Et kogeda vanu traditsioone, proovi Kihnut külastada rahva- või kirikukalendri tähtpäevade ja pühade paiku, näiteks jõulude, jaani- või kadripäeva ajal.
Kihnu on ideaalne koht jalutamiseks, kalapüügiks, rattasõiduks ning sõbralike saare-elanikega tutvumiseks.
Kihnu on suurepärane vahepeatus rannikureisil - võid vabalt veeta ühe õhtu või 2-3 päeva kohaliku ajaloo, looduse ja traditsioonidega tutvudes.

Mida Kihnus teha ja näha:
Kihnu muuseum
Kihnu kirik
Vana surnuaed
Kihnu majakas
Sangelaiud

Laev ''Estonia''

M/L Estonia, varem MS Viking Sally (1980–1990), MS Silja Star (1990–1991) ja MS Wasa King (1991–1993) oli reisiparvlaev, mis ehitati 1980. aastal Meyer Werfti laevatehases Papenburgis Saksamaal. 28. septembri 1994 ööl reisil Tallinnast Stockholmi uppus Estonia, põhjustades vähemalt 852 inimese surma. Laevahuku ebaselged asjaolud on soodustanud praeguseni kestvat huvi Estonia vastu.

Ehitamine
Hiljem Estonia nime kandnud alus valmis 1980. aastal Saksamaal Papenburgis Jos. L. Meyeri laevatehases. Parvlaeva tellis Soome laevafirma Rederi Ab Slite kaubamärgi Viking Line all, alus sai esimeseks nimeks Viking Sally. Laev oli 155,43 m pikk ja 24,21 m lai, maksimaalne võimalik kiirus oli 21 sõlme. Kajutikohti oli 1190 ja kahele autotekile mahtus korraga 460 autot.

Ajalugu
Parvlaev Estonia mudel meremuuseumis 29. juunil 1980 sõitis laev esimesele reisile liinil Turu–Mariehamn–Stockholm.

Laev müüdi edasi 1990. aastal Oy Silja Line Ab-le, seal ristiti alus Silja Stariks.

Juba samal aastal otsustas Silja Line laeva veel kord edasi müüa ning uueks omanikuks sai Wasa Line, mis kuulus Silja Line'i suuromaniku EffJohn Internationali alla.

Wasa Line ristis laeva omakorda ümber, uueks nimeks pandi Wasa King.

Eestlased hakkasid laeva vastu huvi tundma 1992. aastal. Laeva ostnud Estonia Shipping Company, mis registreeriti Küprosel, nime all tegutses tegelikult kaks suurfirmat. Nordström & Thulin Rootsist ning Estonian Shipping Company Eestist. Viimane kuulus Eesti Vabariigile, kes oli seega laeva omanik.

Laeva uueks nimeks valiti pärast pikka kaalumist Estonia.

Viimane omanikevahetus tõi laevale kurseerimiseks uue liini Tallinn–Stockholm.

Estoniat kutsuti rahva hulgas "valgeks laevaks", nagu varem oli kutsutud Georg Otsa ja teisi Eesti ja Soome või Rootsi vahel kurseerinud aluseid.

Laeval oli korraga tööl kaks vahetust. Iga vahetus koosnes veel eraldi kahest vahetusest, mis korraga maal või laeval viibis. Erinevaid vahetusi juhtisid kaks kaptenit – Arvo Andresson ja Avo Piht.

Uppumine
Hukkunute mälestusmärk Tallinnas.Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2) sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal.

989 pardal olnust päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.

Parvlaev Estonia vrakk asub koordinaatidel 59° 22′ 54″ N, 21° 41′ 0″ Ekoordinaadid: 59° 22′ 54″ N, 21° 41′ 0″ E umbes 22 miili kaugusel Utö saarest (157° kraadi edelas). Laeva vöörivisiir asus ametivõimude teatel vrakist umbes ühe miili kaugusel lääne pool, koordinaatidel 59° 23′ 0″ N, 21° 39′ 12″ E, kuid on ka väidetud, et need koordinaadid on fabritseeritud ametlikule versioonile tagapõhja andmiseks. Viisir tõsteti 1994. aasta novembris õnnetuse põhjuste uurimiseks pinnale ning viidi Soome Hankosse. 1999. aastal andis uurimiskomisjon visiiri üle Rootsi meremuuseumile ning see viidi Rootsi Södertäljesse. Kust see 2002. aastal viidi Älvsnabbenisse Rootsi kaitsejõudude baasi.
Sügavus on hukupaigas 70–80 m.

Uppumisega on seostatud Estonia pardal toimunud relvavedu. Ametlik versioon oli, et laeva vööril rebenes visiir ning tõmbas lahti rambi, mistõttu vesi pääses autotekile.

Hukkunutele on püstitatud mälestusmärgid Tallinnas Paksu Margareeta juures ja Hiiumaal Tahkuna poolsaarel Tahkuna neemel.

''Meri, mu tuhandenäoline sõber'' (laul)

Meri sul on tuhat tuju
Tuhat laulu on sul suus
Igal hetkel muudad kuju
Igal hetkel oled uus

Täna naeratad ja särad
Homme kurjalt lainetad
Meelitad ja tõukad ära
Muutlik justkui naine sa

Refr:
Meri, mu tuhandenäoline sõber
Meri, mu vaenlane karm
Meri, mu tuhandenäoline meri
Sa oled mu arm

Sinu tujusid ei suuda
Iial ette arvata
Täna elu põrguks muudad
Homme hellalt armastad

Avad oma sinisilmad
Annad saaki hõbedat
Homme jälle kurjad ilmad
Vaenlane ja sõber sa

Refr:
Meri, mu tuhandenäoline sõber

Vormsi saar

Vormsi asub Hiiumaa ja mandri vahel. 92-ruutkilomeetrise pindalaga on see suuruselt neljas Eesti saar. Vormsi nimi on tuletatud saksakeelsest nimest Worms või rootsikeelsest nimest Ormsö (mõlema tähenduseks “ussisaar”).
Ajalooliselt oli Vormsi asustatud rannarootslastega. Enne Teist maailmasõda elas saarel rohkem kui 2500 inimest. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Vormsi suletud piiritsoon, kuhu külalised said siseneda vaid spetsiaalse loa alusel ning kust oli rangelt keelatud merele minna, isegi kohalikel kalameestel.
Vormsi varasema ajalooga on praegu võimalik tutvuda 14. sajandil ehitatud kiriku abil. Vormsi surnuaed on ainuke koht Eestis, kus on võimalik näha 13. sajandist pärinevaid keldi riste.
Vormsit ja selle kadakavälju, mereäärseid aasasid, rändrahne ja majakaid on kõige parem avastada jalgsi või jalgrattaga. Naudi erinevaid maastikke - rannikuäärseid rohumaid, roostikke, metsi, lahtesid ja laguune, mis pakuvad elupaika rohketele taime- ja linnuliikidele. Kaitsmaks haruldaste liikide elualasid, loodi 2000. aastal Vormsi maastikukaitseala.
Vormsile saamiseks võid Rohuküla sadamast astuda praamile (12 kilomeetri pikkune reis kestab 45 minutit). Sadamast saare keskusesse Hullosse saab ühistransporti kasutades. Autoga saarele minnes täida kindlasti bensiinipaak, kuna Vormsil tanklat ei ole.
Vormsi sobib haruldase looduse ning rahu ja vaikuse otsijaile. Saar pakub põnevust ka Rootsi ja Nõukogude Liidu ajaloo huvilistele.

Eesti kalastik

Kui palju on Eestis kalu?
Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Erinevatest kalarühmadest saate ülevaate Eesti kalade süstemaatilisest nimestikust.
Kus Eesti kalad elavad?
Eesti suurim veekogu on Läänemeri. See on maakera üks suuremaid sisemeresid, kogupindalaga 373 tuhat km2, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega (8…10 ‰) ning seetõttu suhteliselt liigivaene. Samas on Läänemere kalapopulatsioonid küllalt arvukad. Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist.
Suur osa kalaliikidest elab Eesti jõgedes ja järvedes. Ehkki Eesti pindala on ainult 45 tuhat km2, on siin ligikaudu 1200 järve. Nende kogupindala on veidi üle 2100 km2. Kõige suurem on Peipsi järv pindalaga 3555 km2, millest suur osa jääb Venemaa territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km2.
Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s.
Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud?
Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger.
Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk.
Milliseid kalaliike eestlased toiduks kasutavad?
Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv.
Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven, kiisk ja luts.
Võrtsjärve kalastik on aegade jooksul tublisti muutunud. Võrtsjärve põlisasukaks on angerjas. Kalamajanduse tulemusel on angerjas praeguseks olulisemaks püügiobjektiks. Rohkesti on Võrtsjärves ka koha, haugi ja latikat. Läänemerest püütakse peamiselt räime, kilu ja turska.
Millised tegurid mõjutavad Eesti kalastikku?
Nii nagu mujalgi maailmas mõjutab ka Eesti kalastikku põhiliselt inimtegevus. Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku kalaliikide arvukus pidevalt vähenenud. Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. Järvede liigtoiteliseks muutumine (eutrofeerumine) kahandab oluliselt kalapopulatsioone. Samuti suureneb sellistes veekogudes kalaparasiitide hulk. Kalade elutegevust ohustavad ka veekogudesse kandunud taimekaitsevahendid (pestitsiidid).
Seoses happevihmadega väheneb kalade marjaterade arv ning kahaneb marja ja vastsete eluvõime. Kui vee happesusreaktsioon (pH) langeb alla 6, vabanevad veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven.
Eestis on 7 kalaliiki looduskaitse all.

Eesti rannajoon ja mereäärsed alad

Eestil on oma ilusa ja põneva rannajoonega tõeliselt vedanud.
Unistest kaluriküladest ja puutumata randadest luksuslike spaakeskuste ja jahisadamateni - Eesti rannajoon pakub igaühele midagi.
Enamik inimesi nõustuks sellega, et Narvast algav reis mööda põhjarannikut Tallinnasse ja sealt edasi mööda läänerannikut suvepealinna Pärnusse oleks fantastiline ettevõtmine.
Muidugi leidub hulgaliselt kiusatusi ka mujal ning suure tõenäosusega põikad sa oma reisil vahelduseks ka sisemaale, eemale rahulikust olustikust ja ilust. Või võtad ette reisi mõnele meie 1500 saarest?
Siin on nimekiri populaarsematest rannikul asuvatest sihtkohtadest:
Narva-Jõesuu: Narva jõe suudme lähistel asuv puhkekeskus.
Toila: Ajalooline küla Soome lahe kaldal.
Valaste: Valaste juga on kõrgeim Eestis ja Balti riikides.
Võsu: Rannaküla Lahemaa rahvuspargis.
Käsmu: Kapteni küla Lahemaa rahvuspargis.
Kaberneeme: Tallinnast vaid 40 km kaugusel asuv kaunis rannaküla koos sadamaga.
Laulasmaa: Laulasmaa on saanud enda nime „laulva liiva“ järgi. Laulasmaa asub Tallinnast pooletunnise autosõidu kaugusel.
Paldiski: Endine nõukogude mereväebaas Pakri poolsaarel Loode-Eestis.
Nõva: Nõva vald asub korraga kolme erineva looduskaitseala territooriumil.
Noarootsi: Rikastatud nii Rootsi kui nõukogude ajalooga.
Haapsalu: Oluline mereäärne puhkekeskus läänerannikul.
Matsalu: Laiaulatuslik looduskaitseala ja rahvuspark Lääne-Eestis, mis laiub nii mandril kui merel.
Valgeranna : Rikkumata rand 8 km kaugusel suvepealinn Pärnust.
Pärnu: Ajalooline mereäärne puhkuselinn väikese jahisadamaga. Eesti suvepealinn.
Kabli: Vaikne mereäärne küla Edela-Eestis lindude rõngastamise keskuse ja ilusa liivarannaga.

Muhu saare kultuur

Muhu saare 2000 elanikul on tugev iseloom.
Saarlastena on nad uhked, vahel veidi jäärapäised ning elavad looduse, traditsioonide ja aastaaegadega ühes rütmis.
Muhu saart teati vanasti kui mandril ehitusmeistritena tegutsenud rändavate käsitööliste kodu.
Praegu on enimtuntud Muhu käsitöö ja kudumid. Imekaunite mustritega kangastest valmistatud riideid kantakse tähtpäevadel. Samuti on populaarsed Muhu tekid, mis on kootud kangastelgedel ja kaunistatud lillemustritega. Tekke saab tellida, kuid arvesta vähemalt aastase ooteajaga. Rahvakunsti näideteks on ka mõnusalt lõhnavast kadakapuust valmistatud suveniirid.
Muhu külasid juhivad jätkuvalt traditsioonilised külavanemad, kes on võtnud enda kanda külade kaitsmise. Paljud külad on oma lihtsuses hurmavad.
Muhu talukohtadel on kõigil omad nimed, mõned neist ulatuvad tagasi aega, kui siinkandis perekonnanimesid veel ei eksisteerinud. Muhu inimesed kutsuvad üksteist jätkuvalt nime ja talu asukoha järgi, näiteks Nuudi talus elavat Vellot kutsutakse Nuudi Velloks.
Uste värvimine on samuti üks vanadest Muhu saare traditsioonidest, mis on vaikselt taas elule äratatud. Uksed võivad olla äärmiselt värviküllased, sageli ühendades endas sümbolite sümmeetria. Sümbolitele omistatakse jõudu ja tähendust, näiteks takistavad need kurjadel vaimudel majja sisenemast.
Muhu on samuti kuulus Eesti ainsate töötavate tuuleveskite poolest.
Igal suvel peetakse Muhus festivali „Juu Jääb“, kuhu kogunevad kokku suurepärased džässmuusikud nii Eestist kui mujalt.